Eile vahtis jälle jõmmkärakatega autoremonttöökojas kella1 öösel.Seal need jurakad põevad kõik mingit alaväärsuskompleksi.Kodu on naise tuhvli all aga metsas siis näitavad teistele isastele, et küll olen ikka tegija.
Lihtsalt elavad seal oma viha ja trotsi välja loomi lastes.Voodis pole neist ühestki asja.Sõbranna ootab kah alati laupäeva kui vana jahile setib, siis saab ise minna võõra poldiga voodisse.Oma vana ei tea ööd ega mütsi sel pole muud kui oma püss ja muu sinna juurde kuuluv.
Sõps ütles, et kui ikka iga nädal võõras mees käib reite vahel, ega siis ei tule meeldegi, et oma jurakal ei tõuse.
Tean siinkandis ainult kahte jahimeest kellel pereeluga kõik ok.Need jahipeded ja autopeded on üldse üks omaette nähtus.Ei tule neil kellelgi seda pähe, et seda kui vinged riistad mul ei tule mitte teistele omasugustele näidata.
Teised naised kõik naeravad neid jurakaid.Kahju kohe kui meesterahvad on nii saamatud ja endast nii heal arvamusel.Jahisektsiooni ülema naine vahetas siin vanaaasta sees ise välisukse lukkugi.Oma vana ei osanud.Tuleb ainult koju ja siis keerab magama.
Mingi sõber jälle helistas siin vanamehele, et üks maaomanik oli ta puki põlema pannud ja kõik loomade söögi kohad ja rajad kreuliiniga ja mingi verepreparaadiga üle pritsinud.Paras raisale, ega see pole esimene kord kui talle käru keerati.Mis ta siis ronib võõrale maale.Alles suvel tal kadus tõuhagijas ära ja pärast 2 päeva hiljem visati koera laip õue.